Isolatsioonipaberi päritolu ulatub 19. sajandi lõppu, elektritööstuse arenemisjärgus. Elektrisüsteemide ja elektriseadmete laialdase kasutuselevõtuga sai selgeks, et usaldusväärsed isolatsioonimaterjalid on olulised voolulekke ja lühiste vältimiseks metallpoolide ja seadmekomponentide vahel. Varajane isoleerpaber valmistati peamiselt puuvilla- või kanepikiududest, mida oli lihtne töödelda, ning seda kasutati trafode, generaatorite ja elektrimootorite mähiste isolatsiooniks.
Kuna nõudlus kõrge-pinge, kõrge-temperatuuri ja suure-jõudlusega isolatsioonimaterjalide järele elektriseadmetes jätkuvalt kasvas, viidi järk-järgult läbi nii isoleerpaberi tootmisprotsesse kui ka koostismaterjale. Puidutselluloosi kiud asendasid järk-järgult kanepi- ja puuvillakiud; Lisaks sellele allutati paberile sellised protsessid nagu pleegitamine, pressimine ja kuivatamine, et tagada ühtlane paksus, parandades samal ajal oluliselt selle mehaanilist tugevust ja elektriisolatsiooni omadusi.
Samal ajal võimaldas õli{0}}immutatud isoleerpaberi tulek kõrge-pingeseadmetel-, nagu trafod-, töötada ohutult oluliselt kõrgemal pingetasemel.
Elektritööstuse arengust ja uute energiatehnoloogiate esilekerkimisest ajendatuna on isoleerpaber jätkanud edusamme nii materjali omaduste kui ka kasutusvaldkondade osas. Järjest on esile kerkinud uued tootekategooriad,-sealhulgas kõrge -temperatuuri isoleeriv paber, liitvaigust isoleerpaber ja spetsiaalne kiudisolatsioonipaber-, mis vastavad kosmosetööstuse, uue energiavõimsuse ja tipptasemel-elektroonikasektori rangetele nõuetele, mis puudutavad kerget disaini, kuumakindlust ja keemilist korrosioonikindlust. Isolatsioonipaberi arengutrajektoor ei peegelda mitte ainult energiatehnoloogia arengut, vaid on aidanud kaasa ka innovatsioonile komposiitmaterjalide ja isolatsioonitehnoloogia valdkonnas.
